Raamatul on koguni kolm autorit: Linus Torvalds, Manuel
Castells ning Pekka Himanen. Viimane neist on kirjutanud raamatu kandvama osa.
Sissejuhatuseks räägib (ettekanne kuskil seminaril) Torvalds
enese tööeetikast ja tulevikunägemustest. Räägitust kumab läbi tugev
programmeerija hing. Torvalds teeb tööd mis talle meeldib ja teeb seda hingega,
lisaks on Linuxi lugu toonud talle ka laialdase tuntuse ja palju isiklikke
tutvusi. Vast huvitafaim mõte Torvaldsilt oli see, et elu peaks olema F^3 ehk
Food (toit), Friends (sotsiaalsus) ja Fun (töö või siis laiemalt lõbu sellest
mida iganes sa ette võtad).
Raamatu kandva osa autor on Himanen. Himanen näikse pidavat
suisa avalikku vimma Max Weberi ja Benjamin Franklini kirjeldatud-soovitatud
protestantliku kapitalismi meelelaadiga. Ehk siis töö on protestantliku moraali
järgi eesmärk iseeneses ja inimese päriskohus - Jumalale meelepärane olemiseks
peaks inimene keskenduma võimalikult tootlikule ja usinale tööle. Franklin seab
kõrvale ka raha (ilmselt ka sellega kaasneva positsiooni ja mõjuvõimu)
ihalemise - kõige tähtsam on teenida palju raha. Himanen toob alternatiiviks
häkkerieetika. Häkkerieetika impulsse otsib ta nii akadeemilisest, sotsiaalsest
kui ka tööelust. Ühisnimetaja võiks ehk olla juba Torvaldsi mainitud fun ehk
lõbu töö tegemisest. Juhtimisteooriad räägivad juba ammu, et palk saab olla
vaid lühiajaliseks motivaatoriks. Pikas perspektiivis hindavad inimesed
väljakutseid ehk siis huvipakkuvat tööd. Viimane kehtik küll vaid nö loovtöö
puhul. Soovitan soojalt kuulata vaadata mida karjäärinõustaja Dan Pink on ühes
TED talk'idest rääkinud (http://www.youtube.com/watch?v=rrkrvAUbU9Y).
Mulle jääb natuke selgusetuks, miks peaks enda tööd ja
kutsumust hindavat inimest või kildkonda nimetama just häkkeriteks.
Infotehnoloogia ja informatsiooni ajastuga paratamatult kaasneb ka üldine
keerukuse kasv (ehk väljakutseid on üha rohkem ja rohkem) - see pakub soodsa
pinnase loovaks tööks. See, et ka infotehnoloogide hulgast on sirgund kontingent
kes on insipireeritud tööst (väjakutsest) enesest, näeb selles vahendit maailma
paremaks muuta (failed promise of 70'es?), ei ole minu arvates nii unikaalne,
kui seda Himaneni käsitluses lugeda võime. Mulle meenub Tedd Bensoni
kirjeldused sellest, kuidas ta oma karjääri alustas töölisena puitkarkass
(ilmselt enamus Eesti põllumaju, on ehitatud puitkarkassina - odavalt ja
kiiresti) ehituses. Peamiseks suhtlusvahendiks oli F* sõna. Sealt edasi sattus
ta aga traditsioonilse pruss-tala (inglk timber frame, saksak fachwerk)
süsteeme ehitava meistrimehe juurde. Viimane suutis peast tsiteerida R Yate'si
tsiteerida ning tundis suurt uhkust enda valitud elukutse üle.
Aastal 2001 oli Bill
Gates veel Microsoftis tegev. Himanen pilab teda nii kuis oskab. Microsoft ja
Gates on justkui sarviline saatan (või siis mungakloostri juht) kes rabab vaid ühe eesmärgi nimel – ja selleks
on raha. Võrdluseks toob muuhulgas Mitch Kapori ja Sandy Lerner’i kes on enda
raha kasutanud heategevuslikel eesmärkidel. Huvitav oleks teada, mida ütleks
Himanen nüüd, kui Gates on koos abikaasaga asutanud „Bill & Melinda
Gates Foundation” mis eelkõige tegeleb hariduse jagamisega kolmanda maailma
riikides.
Raamatu lõpetab Castells. Pean tunnistama, et Castellsi
mõttekäike oli pisut raske ja isegi võõrastav jälgida. Nõustun temaga selles
osas, et mitmekesisemas infoajastu keskkonnas omab tähtsat positsiooni
paindlikkus ja õpivõime. Castellsi kirjeldus aga kipub minu arvates olema pigem
Himaneni protestantliku eetika kanti – ehk tähtsamaks jääb ikka raha ja
süsteemis ellujäämise nimel tõmblemine. Need kes rattast välja astuvad on fundamentalistid
ja naivistid. Miskipärast meenus mulle korduvalt A Huxley “Hea uus ilm” juhtmõte
– inimesed on õnnelikud siis, kui nad tahavad teha tööd, mida nad on lihtsalt
sunnitud tegema. Sellise ühiskonnakorralduse realiseerumiseni aga minu arusaamist mööda me niipea ei jõua.
Nutitelefonita inimene võib ju mõjuda veidrikuna, kuid nii IT kui ka muus
vallas on ilma selleta võimalik olla produktiivne ja enda tööst innustunud.
No comments:
Post a Comment