Häkkerivaimust kantud projekt

Öeldakse, et julge hundi rind olla rasvane. Otsustasin, et kirjeldamaks mõnda edukat häkkerivaimust kantud projekti peaks rääkima ei rohkemast ega vähemast kui seda on www loomine.

Www alguse panijaks peetakse Tim Berners-Lee'd koos Robert Cailiau'ga. Mõlemad olid 1980'ndate lõpul CERN'i palgal. Säärane ambitsioonikas ning rahvusvaheline institutsioon nagu seda CERN on, seab alati ka suure rõhuasetuse kommunikatsioonile. TCP, DNS ja hüpertekst olid selleks hetkeks juba olemas. Berners-Lee on väitnud, et tema tagasihoidlik idee oli vaid olemasolev ühendada. Projekti mõte oli esiteks pakkuda materjali vaid lugemiseks (kuid oluliselt lihtsustati viitamist kusagil teises serveris (www aadressil) asuvale informatsioonile) ning hiljem (wiki alustas ca 1995) anda www kasutajale (tavamõistes siis lugejale) ka võimaluse nö surfamise käigus võrgus kuvatavaid andmeid muuta ja lisada. Esimese www lehe riputas ta üles aasta 1991 ja kuigi alguses ei tahtnud kasutajaskond väga hästi vedu võtta, siis 90'ndate keskpaigaks oli www juba suur hitt.
Berners-Lee l oli kindlasti võimalus muuta kogu projekt tasuliseks ja teenida suurt kasumit. Tema enda sõnade järgi, oleks see ilmselt päädinud erinevate (tasuliste) ja üksteist mitte toetavate versioonidega jne - ehk informatsioon ja õigus sellele oleks muutunud vaid madalaks raha teenimise vahendiks. Kuid ilmselt just nimelt häkkerivaim sundis teda mõtlema suuremas plaanis. Oma leiutise eest, ei ole ta isegi mitte patenti taodelnud. Internetile (ja seega ka www'le) ligipääsu peab Berners Lee suisa inimõiguse vääriliseks.

Ma tooksin siinkohal võrdluse ökoloogiast - ökosüsteem tekib sinna, kus on selleks võimalus ning just nimelt võimalus on see mille Berners-Lee on avalikkusele andnud.

Netiketist

Alustuseks proovin selgitada, miks ja millistes suhtluskanalites netiketi järgimine minu arvates eriliselt oluline on.  Ma ei pea ennast eriliselt aktiivseks võrgus suhtlejaks, facebooki konto on olemas aga ‘äge link’ tüüpi infovoog saab vaid väga harva mu tähelepanu osaliseks. Samas on mul kindel veendumus, et virtuaalkeskkond saaks olla võimas tööriist muutmaks elu kvaliteeti siinpool klaviatuuri. Ehk küll tihti peaga vastu seina jooksmise tunde hinnaga juhtub nii mõnigi kord, et suurematesse uudisteportaalidesse potsatab minu sulest nii mõnigi kommentaar. Nagu eespool mainisin, näen mina virtuaalsuhtluses vahendit muutmaks lugejate või enese arusaama päriselu nähtustest.  Sellise eesmärgi jaoks on minu arvates vast olulisim netiketi reegel Virgina Shea mainituist esimene, ehk siis: “ole inimene“. Täiendaksin seda vast niipalju, et keskkonnas kus käib arutelu päriselust, võiks reegel kõlada „ole sama inimene, kes sa oled ka teisel pool klaviatuuri“. Teisisõnu sinu avatar olgu sama mida võiks passistki näha. Nipidiride tasandilt suheldes kaob kiirelt enesetsensuur ning sõnumi enda väärtus langeb,  seda ka juhul kui postitus oli sisukas. Ühiskondlik suhtlemine võiks muutuda avatumaks ja ausamaks. Juhul kui saavutataks kriitiline mass (ehk enamus sõnavõtjaid teeksid seda pärisnime alt), poleks arutlejatel vaja karta (mis mõnevõrra on mõistetav), et mõni kriitilisem sõnavõtt kusagil internetiavaruses sulgeb mõne ukse päriselus. Üldiselt kasutavad küpsed inimesed avalikus suhtluses pigem viisakat tooni. Arvan, et lugupidavam toon kanduks ka virtuaalsuhtlusesse seda enam, mida rohkem sõnavõtjaid teeksid seda mitte anonüümselt. Muigamapanev on lugeda mõne päevalehe kommentaariumi postitusi stiilis „see siin on peldikusein ja väärtusetu“ – väärtuse või selle puudumise loovad just nimelt postitused ise. Ehk – kui ootad ausust ja sisukust, püüa seda ka ise juurutada.

Isiklik näitena julgeksin reklaamida skeptik.ee’s toimunud väitlust kodusünnituse teemadel. Kuigi skeptik.ee tuumik näib lävivat ka reaalses maailmas, siis valdav enamus postitusi tehakse anonüümsete nimede alt. Võrreldes aga positituste teemakohasust ja sisukust kaldub vaekauss selgelt nö pärisnime alt postitajate poolele.

IT profi iseloomustus.

IT profi kui termini asemel, kasutaksin mina hoopiski sõnaühendit "väärt töötaja". Ehk ma ei hakkaks siinkohal targutama selle üle, mis võiks olla ja mis toimub kusagil mujal kui just siin firmas kus hetkel (staazh 9 aastat) töötan. Arvatavasti on selline pikaajaline tööstaazh mind Eesti IT turul omajagu kapseldanud kuid usun, et mõningased universaalsed väärtused saab üle kanda ka mujale.

Väärt töötaja iseloomustus:
a) Tõstaksin esikohale suhtlemisvalmiduse. See on minu arvates olulisemgi kui suhtlemisoskus. Viimast on raske arendada kui inimene ise ongi omaette nokitseja. Usun, et valdav osal IT sektorist toimib meeskonnatööna. Sama kehtib ka minu tööandja juures. Isegi juhul, kui inimene tegeleb pikalt vaid ühe ja suure projektiga (mida juhtub väga harva või üldse mitte) on tal vaja suhelda nii kliendiga kui ka ülejäänud arendusmeeskonnaga. Passiivsed ja omaette hoidjad peavad sellises keskkonnas vastu vaid vähest aega või siis on ka nende töö tähtsus marginaalne.

c) Tulemustele orienteeritus. Kuigi "bitinikerdajate"le on ka siin firmas oma koht siis tehnilist puhtust ja geniaalsust saab kasumiks ümber konverteerida vaid seni, kuni seda geniaalsust ka tegelikult vaja on. Ehk töötaja peaks olema valmis juhinduma turu nõudmistest, mitte niivõrd sellest, et kuivõrd äge mingi moodul olla saaks. Muidugi alternatiivine "teeme kähku midagi valmis" suhtumine ei vii pikas perspektiivis samuti loodetud tulemuseni. Vaja on keskteed - esiteks mõista kliendi vajadusi ning teiseks julgust ja selgroogu nõudmaks läbimõeldud lahendusi, mitte ühe kliendi/juhtumi heaks tehtud kiireid sööste.

d) Õpivõime. Töö toimub meie firmas kas Delphi või sisemise skriptimis keele baasil - Delphi oskus ei ole tänapäeval enam väga levinud ning toda sisemist skriptimis keelt peab nii ehk naa päris lihtsatest asjadest peale hakkama. Veelkord pean siinkohal mainima ka suhtlemisvalmidust. 600000st reast delphi koodist aru saamiseks on vaja vanemate töötajate juhiseid. Üksinda vaikselt nurgas passides ja omal käel katsetades raisatakse nii enese, klientide kui pahatihti ka kaastöötajate aega.

e) Tehnilised oskused. Olgu needki siinkohal mainitud. Peaks tundma end koduselt mingis SQL keeles, peaks olema kokku puutunud ükskõik millse programmeerimiskeelega (õpivõime on tähtsam kui konkreetse programmeerimis või andmebaasi keele oskamine). PHP oskus tugevalt soovitatud. Kui nüüd siinkohal mõelda, millised tehnilised nõudmised võiksid Eesti IT turul üldisemalt kehtida, siis ütleksin järgmised märksõnad: PHP, (My)SQL, Java, C(#, ++), Objective C.

Kuna palutud oli kirjeldada nii eeldusi, omadusi kui ka oskusi. Siis tähtsaimaks eelduseks pean mina suhtlemisvalmidust võib olla ka tehnilist huvi. Oskustena tuleb kasuks igasugune kokkupuude tänapäeval kasutatavate programeerimiskeeltega/andmebaasidega. Omadustena - positiivset ellu suhtumist ja stressitaluvust (see kõlas nüüd juba väga klisheena aga tõsi see on).

Ergonoomikast ja selle puudumisest

Ergonoomikast tarkvara arenduses.

Väidetakse, et inimene harjuvat kõigega. Minu arvates ei ole seda ütlust ka tarkvara arendus suutnud ümber lükata. Töötan igapäevaselt firmas, mis toodab USA turule raviasutustele haldustarkvara. Muinasjutulisel kombel on firma saanud alguse 1980 ndate alguses praeguse tegevjuhi garaazhist. Eestis asuv arendusosakond tähistab täna oma 10ndat tegutsemise aastapäeva. Mis see tähendab, on see et 10 aasta arenduse juures on tegelikult kaasas kantud varasema 20 aasta taaka. Kuna kasutajaid on palju ja koolitamine vaevanõudev ning selletõttu tagasiühilduvus vaikimisi alati nõutud.
Ehk siis - 'save' nupp andmevormi salvestamiseks on suhteliselt uustulnuk vast 95% kasutajate jaoks on iseenesest mõistetav, et salvestamiseks - ekraani sulgemiseks tuleb vajutada F10. Menüüriba kontseptsioon puudub täielikult. Kasutajale nähtavad märksõnad ei ühti kogu liidese ulatuses. Samuti ei ole programmeerijagi elu väga lihtsaks tehtud. Arendus on toimunud vastavalt vajadusele, suurem abstraktsioon üldiselt puudub. Hiljutisel kasutajakonverentsil küsis üks tehnilise taibuga klient, et miks meie andmebaasi välja nimi ei vasta absoluutselt selles salvestuvale sisule. Vastus kõlas - ma tõesti ei tea, sel ajal kui see väli tekitati käisin mina alles lasteaias.

Positiivse näitena tooksin välja programmi Reaper (1).
Tegemist on mitmerajalise helilindistus programmiga (Winampi autorilt). Tarkvara on küll tasuline (nö kodu või väikefirma kasutaja hind on umbkaudu 80$) kuid ka registreerimata tarkvara on täiesti funktsionaalne. Kasutajaliides on tuttav juba teistest sarnastest programmidest. Absoluutselt igale hiirega teostatavale toimingule on kasutajal võimalik välja mõelda ka klahvikombinatsioon - sedasi suudavad ka väga erinevate vajadustega kasutajad programmi just täpselt enda vajaduste järgi optimeerida. Eraldi tahaksin aga välja tuua signaali juhtimise (routing) lihtsuse.




Mitu korda kallima tarkvara CuBase kasutaja peab tegutsema täiesti eraldiseisva ekraaniga milles tehtud muudatused ei kajastu aga põhivaates. Reaperi's seevastu on tehtud igale lindistusrajale nupuke kust saab määrata millistesse radadesse signaal edasi saadetakse/kust antud rada enda sisendsignaali saab. Põhivaates saab vastavalt vajadusele jätta nähtavale vaid rajad mis jõuavad otse väljundisse. Selliselt tegutseb kasutaja põhiliselt ühe vaatega (põhivaatega) ning suurt projekti on oluliselt lihtsam hallata. Samas CuBase surub kasutaja kahele ekraanile millel toimuvat peab kuskil ajusopis alati meeles pidama.



1) http://www.reaper.fm/

Litsentsidest - piirata või mitte piirata

Ütleksin seekordse kirjatüki sissejuhatuseks, et tarkvara müümise-jagamise juriidilised alused on minu jaoks raskesti hoomatavad.  Seega, üritan alljärgnevas tekstis olla täpne ja asjakohane, välja võib tulla nii nagu...

MySQL GNU GPL  litsents. Apache LGPL litsents.  MySQL ‘I vabavarana eksisteerimise algus jääb sajandi algusesse. Vaatamata mõningatele tehnilistele piirangutele on tegemist ühe enam kasutatava andmebaasi haldus süsteem (1). Muuhulgas Facebook, Wikipedia, Amazon jt suured keskkonnad kasutavad mingil määral MySQL’i. MySQL-Apache-PHP sümbioos on kindlasti tuttav igale webi arendajale. Vabavarale orienteeritud arenduskogukonna ponnistused läbi kümnendi on kindlasti muljetavaldavad. 2010’ndast aastast alates toimub MySQL  distributsioonide avaldamine Oracle tiiva all. Nagu arvata võib on häkkerihingega programmeerijad asjade sellise arengu suhtes skeptilised (2). Loodame, et põhjuseta.

Netscape-Mozilla.

Netscape omas 90ndate keskel ca 90% brauserite turust. 98-99 aga pidi tunnistama alla jäämist Microsoftile. 1998 aasta jaanuaris avati lähtekood ning alustati Mozillaga. (3) Internet Explorer I kasutajaskond on viimastel aastatel pidevalt kahanenud, turul on ka teisi tegijaid, kuid minu arvates on Netscape-Mozilla saaga hea näide sellest, et pikas perspektiivis millegi fundamentaalselt avatud pealt raha teenimine (ja ohjamine) ei ole mõistlik. Need koodijupid, mis Netscape’st veel kasutusel, on kindlasti õnnelikud, et eksisteerivad ka veel 12 aastat hiljem.

(1)    http://www.mysql.com/why-mysql/marketshare/

(2)    http://news.ycombinator.com/item?id=4400797

(3)    http://www.w3counter.com/trends

Piraadipartei visioonid

Christian Engström ning Rick Falkvinge on võtnud nõuks astuda välja “piraattarkvara” ning failivahetusprogrammide kaitseks, esitades selleks järgmised ettepanekud. (1)

Alles peab jääma korrektsele autorile viitamine. (Arvo Pärt ei tohiks väita, et tema on W A Mozartiteoste autor).

Raske vastu vaielda. Samas rocki ajalugu (2) tunneb mitmed juhtumeid kus teadmatult (õhtumaade muusikas on meeldivakõlaliste akordijärgnevuste arv ju ikkagi piiratud!) on kirjutatud helindeid samadele akordidele. Kas on tingimata vaja selliseid kaasusi üldse arutlusele võtta. Oleks bluesimehed pentatoonika patenteerinud, käiks praegune rock muusika austaja hoopis harfi helide saatele tukka loopimas.

Mitte ärilistel eesmärkidel meedia vahetus ei tohi olla karistatav

Jällegi, üldiselt tundub õige jutt. Samas aga tahaks küsida, kas see, et keegi Ants Tants maarjamaalt sikutab kuskilt torrentist Hollywoodi masstoodangut on kindlasti väärtus mida ilmtingimata peab kaitsma. Võibolla Ants läheks järjekordse juba ettearvatava stsenaariumiga kogupere filmi asemel kohalikku kultuurimajja memmedega rahvatantsu vihtuma. Viimane oleks nii füüsilisele kui ka sotsiaalsele tervisele kindlasti kasulikum.

Autorikaitse piirangud kehtiks 20 aastat

Tahaks küsida, et miks just 20. Praegu kehtiv 70 aastat on ilmselgelt liiga pikk. Loomeinimeste pensionipõlve kindlustamiseks leiaks vast paremaid vahendeid. Popkultuuri kontekstis on aga 20 aastat samahea kui kiviaeg – teisisõnu tore ja nostalgiline vaadata. Minu arvates võiks autorikaitse kehtida vast 5-10 aastat, see vastaks täpsemalt perioodile mil üks või teine kultuuritoodang  aktuaalne on.

Autorikaitse taasuuendamine 5 aasta pärast, remikside-töötluste legaliseerimine ning DRM keeld

Kahe käega nõus. Autorid on minu arvates enda seisukohad piisavalt selgelt välja toonud ning vastu vaidlema siinkohal kindlasti ei hakkaks.

1) http://www.copyrightreform.eu/sites/copyrightreform.eu/files/The_Case_for_Copyright_Reform.pdf

      2)    http://www.gladstonemichel.com/publications_20091013_ip.shtml

Arvustus P.Himanene 2004 raportile

Pekka Himaneni 2004. aasta raport Soome Parlamendile

Harta 12 ja Presidendi kokku kutsutud ümarlaua valguses tundub Himaneni raport olevat veelgi relevantsem tänasel päeval. Haridustöötajate, arstide streigid justkui osutaks, et raportist möödunud 8 aasta jooksul on Eestis mõned vajalikud muudatused jäänud tegemata või ei ole need sisuliselt toimima hakanud.  Huvitav kokkusattumus seegi, et juhtusin hommikul Memokraadi blogi lugema (sattun sinna pigem harva)kus D.Vaarik kirjutab M.Castells’I ainetel – sama nimi käib läbi ka Himanendi tööst.

Raport toob välja immigratsiooni positiivsed küljed, kuid ei mainita negatiivset. Saksamaa, Prantsuse ja UK näidete varal 20ndast sajandist põhjal võib öelda, et immigrandid ei käitu alati ratsionaalselt. Immigrant võib aga me ei saa eeldada, et on valmis uude ühiskonda sulanduma ning selle norme aktsepteerima. Eriti juhul kui tegemist on sõja või keerulise olukorraga arenguriigist pärit immigrantidega siis nende esmavajdus on eelkõige ‘rahulikult elada’. Selline suhtumine aga on väga kerge viima kildkonnastumise sealt edasi vaesumise ja slummistumiseni. Saksa türgi kogukond on hulka tagurlikum ja ühiskondlikult passiivsem kui seda on Türgis elavad kohalikud. Poliitika võib tolerantsi soosida aga lühikese ajaga pole võimalik inimeste baasväärtusi ja eesmärke ümber muuta. Siit kriitikast ei tasu kindlasti välja lugeda natsionalismi meelsust. Nõustun, et rahvusvaheline suhtlus ning ka immigratsioon on vajalikud ja peab olema võimalikult lihtne aga ‘piirid valla kõigile’ on pisut lühinägelik poliitka.

Tehnoloogiahariduse rahastamine. Eestis toimus tiigrihüpe kuskil 90’ndate keskpaigas. Teadmistepõhine majandus ja Eesti IT ime pakub kõneainet tänagi. Samas on IT haridus selgelt liiga raskesti kättesaadav. Muidu ei kostaks Webmedia, Skype ja teiste Eesti suurtegijate suust, et kui palju on töökäsi ikka veel puudu. Enam vähem korralikku IT alast kõrgharidust saab 2’est riiklikust ja 1’est erakoolist. Diplomiõpe kaugõppe vormis on kättesaadav vaid IT kolledzhist.  Ehk siis "elagu tehnoloogiapõhine majandus" on tore sloogan aga haridusesse raha ja vahendite paigutamisega on nii nagu on. Kui minna veelgi kaugemale – põhi ja keskkooli, siis praegune hariduse arengukava soosib pigem veelgi suuremaid klasse ja veelgi suuremaid koole. See on lühinägelik, kui meil on puudu inimresursse siis koolitagem neid, kui rahalisi vahendeid siis tuleb need leida. Suurem õpilaste arv ühes klassis ei saa kasvõi Soome võrdluse (1) varal õppe kvaliteedi mõttes olla kuidagi parem väiksemast. Praegune poliitretoorika puhkab minu arvates loorberitel – Eesti IT kogukond suudab nii mõndagi (nii innovatsiooni kui SKP osas) aga tulevikku suunatud investeeringuid riigi poolt on raske näha. Siinkohal ei taha ma muidugi raha võrdsustada saadava tulemusega aga kokkuhoid hariduses ei saa olla pikaajaline strateegia.

Digest of Education Statistics 2004, Table 163; SAT scores, Digest of Education Statistics 2004

Lõpetuseks, Himanen et al ajasid õiget juttu 2004 aastal ning sama kehtib ka täna. Vähemasti Eestis on aga tehtud muudatusi juba raskem ette näidata või siis näiteks hariduse koha pealt näiksime suisa vastuvoolu ujuvat.

(1) http://www.huffingtonpost.com/leonie-haimson/post_1650_b_816043.html
viimati vaadatud 22 november, 2012